Sõpradega köögis

Koos on tore kokata. Harva kui mitu "kulbikeerutajat" koos kööki satuvad. Üks mõtleb mida teha, teine uurib köögitarkust internetist (kammkarpide puhastamine), kolmas on küpsetanud koogi ja ülejäänud abistavad söömisega.
Kammkarpe olen varemgi teinud aga puhastamiseni polnud jõudnud. Sadamaturul olid värsked kammkarbid täitsa olemas. Müüa ei osanud nende puhastamise kohta midagi öelda. Küsimuse peale: "Kas te neid ise ei saaks ära puhastada?" laiutas tibi ainult oma geelküüntega
käsi ja plaksutas kiiresti naaritsakarvalisi pikki ripsmeid.
Nipp nende puhastamisel oli, et noaga pidi pikki karbi äärt libistama, kuni jõuad sulgurlihaseni ja selle läbistamisel avas karp end juba ise.
Aedoad oliiviõli ja soolaga, samuti varem proovitud. Seekord siis ilma peekonita.
Pearoaks oli krevetirisoto. Praadisime sibula oliiviõlis pehmemaks ja lisasime riisi. Seejärel valge vein, mis tuli kõrgel kuumusel lasta vähemaks aurustuda. Kui risoto kippus kuivemaks minema siis lisasime törtsu vett... krevetid praadisime eraldi.

Kindlasti oleks Jakobi karpide puhastamisest ülejäänud sisikonnast ülioivalise puljongi saanud keeta... aga tarkusest jäi puudu. Mis kõlbab, mis mitte. Kui kogu vedelik oli riisiteradesse imbunud, lisasime veel paprikat ja küüslauku. Mulle meeldib just toidu valmimise lõpus lisada natuke pressitud küüslauku, siis jääb selle maitse eriti tugev.
Juustukuningatest oli ka erinevaid juuste ostetud, aga kas mõni neist ka toidu sisse jõudis, ei mäleta. Seda ikka juhtub, kui köögis mitu kokka askeldab. Ja teravust andsid harissa helbed. Muidu olen Harissat ikka pastana poes müügil näinud aga helbed on hea varjant kaunistamiseks ning kui keegi soovib eriti teravaid elamusi, saab igaüks neid hiljem ise toidule puistata.