esmaspäev, 22. juuli 2019

Metsaseene võikud ehk pilviku bruschettad


Seisin mõnda aega suur kauss käes aias tikripõõsaste juures ning veensin ennast marju korjama. Päev läbi oli vihma sadanud ja põõsad olid ikka veel märjad. Mis see natuke niiskust teeb, mõtlesin. Nii kaua mõtlesin, et läksin panin metsariided selga. Otsustasin hoopis aiast välja jalutada, et uudistada kuidas sel aastal mustikatega lood on. Igaks juhuks karbike kaasas, et äkki midagi leiab... eestlased ju räägivad kogu aeg, kui suured korilased nad on. Kuigi ma ei saa aru sellest elevusest kukeseene ümber, see seen ei ole mitte midagi erilist - jah, seda on lihtne korjata, puhastada, tarvitada, aga mingit erilist maitset sel ju ei ole? 

Võtame näiteks pilviku, neid on lihtne korjata, ja kui natuke neid leiad, siis annab see seen toitu valmistades palju välja, ei vaju kohe kuuma saades vedelikust tühjaks mingiks olematuks klombiks. Pilviku maitse on magus ja tekstuur on konkreetne ning tugev, võrreldes nii paljude teiste seentega. Pilvik on vaieldamatult üks mu lemmikseeni. Puhastada on neid natuke tüütu, aga heal asjal peab mingi vimka ikka ka olema. Kollased pilvikud on lihtsalt imelised, nii lihtsad seened ja nii head.


Leidsingi täna metsast nii pilvikuid kui kukeseeni. Üllatavalt palju seeni oli, ja palju täiskasvanud ning juba väga vanu seeni. Kakku nägin ... eks tema märkas mind esimesena. Ma vist pigem tundsin või kuulsin tema tiibade võnkumist. Kakk lendas nii hääletult, kui olin talle tema jaoks liiga lähedale kõndinud. Kui ta minust kaugemale lendas, siis ma teda märkasingi. Kakk oli enesekindlus ise, lendab minust eemale, aga maandudes jääb minu poole seljaga. Jätkasin oma seenejahti ning liikusin jällegi natuke talle lähemale. Kakk liugles mõne puu võrra selle peale minust jälle kaugemale, maandudes järgmisele oksale rahulikult selg minu poole. Pöörasin selle peale otsa ringi ja hakkasin tagasi tulema, mis ma ikka metsalinnu rahu häirin.
Kui kodu poole kõndisin hakkasin juba muretsema, et oli neid seeni vaja kokku korjata, kes puhastada viitsib. Süüa ei viitsi ka teha... Võtsin oma suure laiskuse kokku ja hakkasin seeni puhastama. Kuulasin Vikerraadiot, kus jõudis kätte aeg laste unejutuni ning kuidagi tuttavlik oli see õhtu - nagu vanasti kui lapsed olime, kui õhtul ema-isaga seenelt tulles koos seeni puhastasime.
Ahjaa, retsept ... 
Mõned peotäied puhastatud pilvikuid
Selitatud võid ja oliivõli
Mitmeviljasaia, Fazeri seemneröst vms 
Värsket kodust pestot
Värsket kodust soolakurki
Kasvuhoone soe tomat
Suitsuvorsti
Mõned oksad tüümiani 
Värskelt jahvatatud must pipar, soola

Rösti ahjus saiaviilud. Pliidil aja pann kuumaks, millel sulata või koos õliga. Kuumuta pannil puhastatud pilvikud, lisa sool ning pipar ja tüümian. Määri röstitud saiaviiludele pestot, tõsta neile valmis seenetükid ning serveeri kõige meelepärase lisaga. Hea oli! Ülejäänud seened panin purki ja külmkappi, ei teagi mis nendega peale hakata. Homme on targem.


laupäev, 6. juuli 2019

Katsikutort

Ühele ägedale poisile mindi katsikule sellise tordiga.Tordi sisu biskviit, kohupiima-vahukoorekreem ja värsked vaarikad, kaetud martsipanimassiga ning kaunistused ka martsipanist.



laupäev, 22. juuni 2019

Rabarberi- ja apelsinimoos

Varsti on käes jaanipäev ning siis toimub igasuguseid imelisi asju nagu pärast jaanipäeva võib maa peale istuda, sest maa ei ole enam külm. Samuti arvavad normaalsed inimesed, et võib merre ujuma minna.  Kuigi vesi võib isegi külmem olla kui aprillis. Rabarberi kohta aga arvatakse hoopis, et siis see enam toiduks ei kõlba - on ka neid kes teavad, et rabarber on üleüldse kogu aeg mürgine. Rabarberivarred lähevad nüüd juba järjest puisemaks, hapu maitse muutub üha intensiivsemaks ja isegi talumatuks ja tahumatuks. Nii et on viimane aeg veel midagi mõistlikku rabarberiga ette võtta! Hoolsatel rabarberikasutajtel küll seda muret ei ole, sest kui varsi kogu aeg kasutada siis kasvavad uued noored. Kevadine rabarber on siiski parim.
Rabarber on meie aedade parim "pikendaja". Paljudes koduköökides on apelsini-rabarberimoos juba ammune tuttav nii nagu ka maasika-rabarberimoos. Mõni aasta tagasi avastasin, et vaarika-rabarberimoos on lihtsalt võrratu, täiesti ideaalne kombinatsioon. Rabarberit on kasutatud kui massi tekitajat, et lisades mitte nii väärtuslikku rabarberit väärtuslikemate marjade juurde saab moosi rohkem. Täna on minu jaoks ikka teema maitses, muudab muidu intensiivse vaarika või apelsini maitse mahedamaks kui ka annab juurde seda kerget mõnusat hapusust.
Teist aastat järjest teen rabarberi-apelsinimoosi ning nüüd tundus mõistlik retsept üles kirjutada. Eelmine aasta tahtsin proovida seda kunagist nõuka aja moosi, ajast kui apelsine nägi poes harva - need tsitruselised polnud kaugeltki mitte igapäeva toidukaup. Ja mulle lihtsalt meeldib vahetevahel röstsaiale apelsinimarmelaadi panna, tükike juustu ka peale.

1 kilo pestud, puhastatud, kooritud rabarberivarsi
4-5 apelsini (suuremaid apelsine vähem ja väiksemaid rohkem)
1 kilo suhkrut
1 pakk moosipaksendajat (30 grammi)

Pese voolava vee all apelsinid ning jäta nad kuuma vette seisma kuni tükeldad rabarberivarred. Tõsta rabarberitükid suurde potti. Apelsinid kuivatada ning koori köögiviljanoaga maha oranž koore osa. Lõika apelsinid pooleks ning pigista välja mahl, mis pane kohe rabarberi peale ning nüüd saab rabarberi ja apelsinimahla segu keema kuumutada. Koored haki peeneks ning lisa samuti potti. Lase segul keeda kuni rabarberitükid on täiesti pehmed ja lagunenud. Lisa suhkrur ja sinna eelnevalt segatud moosipaksendaja. Lase segul keema tõusta ja keeda kuni 10 minutit. Keetmisel ajal riisu vaht.

Purgid peavad olema eelnevalt ettevalmistatud, st steriliseeritud ja kaaned samuti puhtad ning kuivad. Tõsta valmis moos ettevaatlikult purkidesse, keera peale kaaned ning lase jahtuda. Tõsta jahtunud purgid pimedasse ja jahedasse hoiukohta.

teisipäev, 11. juuni 2019

Muna: keedetult, praetult või toorelt?

Kunagi osalesin ühel toidufotograafia koolitusel, kus pidin pildistama ühte ja sama asja 30 päeva järjest. Valisin oma teemaks muna, sest seda suudan päriselt ka 30 päeva järjest süüa. Muna: kanamuna, vutimuna, pardimuna, kas keedetult, praetult, pošeeritult või toorelt? Kui vedel võib olla munakollane? Kas täidetud munas on võid või majoneesi jne.
Triin tegi mulle hommikusööki
Need on ägedalt kollased ja suured pardimunad. Nõmme turul, üks esimesi laudu müüb. Väga head suitsutatud pardifileed samuti.
Ja siin särab Triin, kui ta tuli mulle hommikusööki tegema.
Eesti keeles on ilmunud ka väga hea kokaraamat munaroogadest, sarjas 100 rooga (Harri Ilves).
Siin postituses otseselt retsepti polegi aga nautige pilte ja kirjutage oma munaretsepte/söömiseelistusi  meile :)
Ja pange tähele, et Triin ei pane muna peale rohelist, isegi pildistamise ajal ei lubanud mind peterselliga ligi!