Õunaleib III

Õunapuud on sel aastal rikkalikult vilju täis. Võib-olla sellepärast on blogis järgmine retsept jällegi õuntest. Ja võib-olla on tänavu eriti rikkalik õuna-aasta, sest tähistatakse 500 aasta möödumist reformatsioonist ning protestantliku usuliikumise algusest. Lugesin hiljuti, et protestant ei tähenda vaid millegi vastu olemist ehk protestimist. Ladinakeelne sõna protestor tähendab protesteerimise kõrval ka tunnistamist, ka avalikult tunnistuse andmist. 

“Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu”, ütles Martin Luther. 

Lutherist on palju kirjutatud, mulle on ta kirikuajaloo loengutest meelde jäänud kui inimene, kes soovis siiralt oma usku ja kirikut mõista. Tema küsimused, mis ta 31. oktoober 2017 Wittenbergi kiriku uksele naelutas oli tavapärane vorm, kuidas akadeemilist diskussiooni alustada. Küllap ta pidi samas teadma, et tulemas on midagi võimast. Et see revolutsioon, mille ta vallandab on suurem kui ta ise. Oleks vaid seda julgust, et küsida ja tõde otsida ning jääda ausaks iseenda, Jumala ja teiste suhtes. 

Kui aus olla, siis on see ju retseptiblogi. Aga toit ja toit käivad käsikäes, parimad filosoofilised teoloogilised vestlused on peetud söögilaua ääres. Ning see on blogi ka sellest, mis mulle oluline: elu küsimused ja jäävad väärtused, minu perekond ja sõbrad. 

Õunaleib! See retsept hakkab mulle järjest rohkem meeldima. Sellest pool on õun ja teine pool on head rasvad ja pikad süsivesikud. Viil või paar sobib hästi vahepalaks. Ja see küpsetis seisab imehästi ning läheb iga päevaga jällegi vaid paremaks. Olen kontorisse kaasa võtnud ja on just selline hea asi, mida tee kõrvale vahepalaks süüa. Sobib ka röstida, mis toob õunamaitse eriliselt esile. Rösterisse soovitan kindlasti panna, tulemus on väga hea. Jahu suhtes, võib teha nii täisteranisu- kui tatrajahuga, viimasele lisasin küll siduvat ainet ksantaankummit (gluteeni asemel). Ja suhkrut selles leivas pole, vaid niipalju kui kaunistuseks paar teelusikatäit. Aga selle võib ju soovi korral ka ära jätta.

Ahi sooja 180C peale. Leivavorm vooderda küpsetuspaberiga.

450 grammi riivitud õuna, kasutasin magushapusid talveõunu. Oma aia õunu ei koori, pesen, eemaldan õisiku ja siis saabki riivida nii et vaid südamik alles jääb. 

2 spl linaseemneid

2 tl küpsetuspulbrit

1/4 tl meresoola

3 suurt muna

1/4 kruusi taimeõli

½ tl kaneeli

1 tl vaniljepastat

2 kruusi speltapüüli või toortatrajahu (tatrajahule sega sisse ½ tl ksantaankummit)

Suurde kaussi riivi õun, lisa linaseemned, munad, õli, küpsetuspulber, sool, kaneel ja vaniljesuhkur. Sega kuni kõik hästi segunenud ja lisa jahu, sega samuti ühtlaseks. Palju ära rohkem sega, vala ettevalmistatud vormi, tasanda ühtlaseks. Võta üks ilus (punane) õun ja lõika see õhukesteks viiludeks. Kata vormis leib viiludega, raputa peale väheke rafineerimata suhkrut ning aseta ahju küpsema. Küpseta kuskil tund aega, või kuni leiva sisse torgates tikk ei ole enam tainane. Tõsta koos paberiga leivavormist välja ja lase puidust laual jahtuda.

Kruusi ehk klaasi maht on 250 ml, 2,5 dl.